Anxi Kroonikad

Kogu tõde Karust

Nüüd kui ma olen Karust eemal olnud juba kolm nädalat saan ma adekvaatselt hinnata olukorda mis seal püsivalt valitses ja ka viimaste seal veedetud päevade jooksul toimunud muutusi.

Kõik mis ma siia enne kirjutasin on täielik...bullshit... Aga nali naljaks ja nii edasi. Tegelik ühika elu on selline:
Ühikas üldiselt ja meie näitel siis Karu 17 on tegelikult mitmekülgne koht. Siia sai kirjutatud ainult mõned vähesed seigad sellest elust, mis seal toimub. Seal viibides ei jõudnud ma siia kunagi kirjutada, sest Karus mul lihtsalt ei olnud aega. Kui ma ei olnud tööl või koolis, siis toimus kuskil järjekordne...eem...kuidas seda nimetada...pidu, läbu, jooming, bankett, istumine, chillimine, möll jne jne. Natuke aega jäi üle ainult söömiseks, magamiseks ja seda ka ainult heal juhul.

Need üritsed ei toimunud ainult Karus, kuid põhiliselt siiski seal. Ühika inimesed on üldiselt laisad kuhugi mujale minema. Valitsev vaimsus on selline: "Kui saab viibida lahedas seltskonnas minnes kõigest kõrvaltuppa, siis miks peaks minema kaugemale?"

Siiski on see koht tulvil huvitavaid juhtumeid. See on nagu mingisugune elu kontsentraat - kõik toimub ühes kohas korraga ja kiiresti. Pidudel sai möllatud, mööblit liigutatud, voodeid ja madratseid tassitud, patju varastatud. Ka see riisi, ketshupi ja lillepottide loopimine, jalgrataste laudadele tõstmine, pappkarpide nugadega torkimine ja muud toredad tegemised tõesti toimusid.

Ka sellised natuke inimlikumalt normaalsemad kokkusattumused kipuvad seal aset leidma. Näiteks üks kord läksin ma üsna väsinuna peale tööd jalgsi poodi. Sinna ma ei jõudnudki, sest tee peale jäid teatud informaatikud, kes kutsusid hoopis viina jooma. Läksimegi siis poistega viina jooma ja kaarte mängima. Järgmine päev läksin jälle poodi. Sama pingi peal olid jälle peaaegu samad inimesed. Õnneks seekord ma siiski jõudsin shoppama.

Karu pood a.k.a. Norde Centrumi HyperRimi on ka üsna huvitav nähtus. Seal on kogu aeg näha näljaseid üliõpilasi. Eriti palju on neid seal kell 22:45, täpselt enne sulgemist. Siis võtavad kõik lõpuks jalad kõhu alt välja ja ronivad poodi jooki (ja sööki ka vahest) ostma. Kui teistes supermarketites võib vahest juhtuda, et noorusliku välimusega üliõpilase käest küsitakse isikut tõendavat dokumenti alkoholi ostmiseks, siis seal ei juhtu seda mitte kunagi.

Alkoholist rääkides...ilma selleta ei oleks Karus üldse nii lõbus. Kurb või mitte kurb, aga tõsiasi see on, et ilma selleta oleks Karu üks masendav koht. Enamik inimesi ei ela seal, nad lihtsalt viibivad seal mõned päevad nädalas. Tavaliselt lähevad üsna paljud sealt esimesel võimalusel minema. Kui nädala lõpp hakkab paistma, hakkavad inimesed lootma, et saaks ometi kiiremini koju. Seepärast ongi Karu nädalavahetusetel üsna rahulik koht. Kõik on ju läinud koju emme juurde sööma. Suurimad peod toimuvad kõik nädala sees ja alustada pole ka esmaspäeval liiga vara.

Põhilised kui mitte ainukesed möllajad meie korteris olime meie ise. Seepärast ma ei kartnudki sinna elama minnes, et äkki on liiga valjud ja pahad naabrid, sest meie olimegi ise need pahad ja valjud naabrid. Üks kord tuli mul isegi vabandada vaiksemale naabrile möllu pärast.

Vabandusi ja seletusi oleks veelgi pidanud olema. Siiski pole keegi eriti midagi seletanud. Kui need voodid sealt 6. korruselt kaduma läksid, toimus see osaliselt meie süü tõttu. Noh, mõned võtsid sellest rohkem osa kui teised, aga eks see meie tuba oli kurja juur.

Ka viimane sündmus, mida kajastas ka TNS, põleng meie korrusel, tundus olevat meie süü, vähemalt kuri silt ukse peal arvas, et jällegi peame meie seletama midagi. Kes teab, kas keegi läks midagi põhjendama... Mind seal ei olnud, samuti nagu teisi Karu põhielanikke. Kohal olid ainult meile suhteliselt võõrad uustulnukad, kellest mõndasid ma sain isegi näha enne kui vahepeal ära läksin.

Peale seda tundsin ma, et Karu on end minu jaoks ammendanud. Viimati sinna sattudes leidsin eest põlenud elektrikapiga tühja pimeda sassis toa. Minu viimased asjad olid mööda tuba laiali veetud. Ma korjasid oma tavaari suurde musta prügikotti, lukustasin ukse ja hiilisin vaikselt minema.

Eksperiment sai läbi. Mitte mingeid kasulikke või uusi teadmisi sellest ei saavutatud ega polnud ka plaanis. Miks ma siis sinna läksin....seda on minult paljud küsinud. Miks? Ma ei tea...ma tõesti ei tea. Ei olnud kodus ju halb, ei läinud vanematega tülli ega midagi. Olen väitnud, et ma läksin sinna proovima ühikaelu...ja see ongi vist kõige õigem vastus. Uudishimu selle vastu, mis võiks juhtuda kui elada samas majas nii paljude huvitavate inimestega, sai minust jagu. Need vastused ma sain ja need olid enam-vähem sellised nagu oodatud. Üldiselt on mul hea meel, et ma seal olin. Ma ei kahetse midagi.

Aga üldiselt kokkuvõtteks...mida selle kohta öelda....eks sellel eksperimendil on ka sellised tagajärgi, millest ma siin ei räägi....aga see mis juhtub Karus, jääb Karu seinte vahele.
Eks ta ole.

posted by Anx @ 09:39