Koristamine
Peale Karust lahkumist teadsin ma kindlalt ei pikemalt ma seal enam kunagi ei peatu. See joon on ka paika pidanud. Siiski see ei tähenda, et ma seal enam külas ei käi. Kohalikud inimesed võtavad mind ikka sama soojalt vastu nagu enne. Iga kord on muidugi dilemma, et kes siis nüüd meie toas elab ja kes ei ela. Mina olen jällegist allüürniku rollis. Inimene ilma voodita. Muidugi kõik pakuvad mulle iga kord lahkelt nn Tambeti voodit.
Karu õhtud toimuvad ikka sama hooga, kuigi ma enam päris iga kord täielikult osa ei võta. Siiski proovin alati kui võimalik enda nägu seal näidata, kasvõi autoga öösel ära minnes.
Uued naabrid on väheke normaalsemad kui vanad uued naabrid aga nemad ka vaatavad natuke imelikult meie koristamisõhtute peale, kuid ega arvavasti see trasitsioon veel niipea ei lõppe!
Kogu tõde Karust
Nüüd kui ma olen Karust eemal olnud juba kolm nädalat saan ma adekvaatselt hinnata olukorda mis seal püsivalt valitses ja ka viimaste seal veedetud päevade jooksul toimunud muutusi.
Kõik mis ma siia enne kirjutasin on täielik...bullshit... Aga nali naljaks ja nii edasi. Tegelik ühika elu on selline:
Ühikas üldiselt ja meie näitel siis Karu 17 on tegelikult mitmekülgne koht. Siia sai kirjutatud ainult mõned vähesed seigad sellest elust, mis seal toimub. Seal viibides ei jõudnud ma siia kunagi kirjutada, sest Karus mul lihtsalt ei olnud aega. Kui ma ei olnud tööl või koolis, siis toimus kuskil järjekordne...eem...kuidas seda nimetada...pidu, läbu, jooming, bankett, istumine, chillimine, möll jne jne. Natuke aega jäi üle ainult söömiseks, magamiseks ja seda ka ainult heal juhul.
Need üritsed ei toimunud ainult Karus, kuid põhiliselt siiski seal. Ühika inimesed on üldiselt laisad kuhugi mujale minema. Valitsev vaimsus on selline: "Kui saab viibida lahedas seltskonnas minnes kõigest kõrvaltuppa, siis miks peaks minema kaugemale?"
Siiski on see koht tulvil huvitavaid juhtumeid. See on nagu mingisugune elu kontsentraat - kõik toimub ühes kohas korraga ja kiiresti. Pidudel sai möllatud, mööblit liigutatud, voodeid ja madratseid tassitud, patju varastatud. Ka see riisi, ketshupi ja lillepottide loopimine, jalgrataste laudadele tõstmine, pappkarpide nugadega torkimine ja muud toredad tegemised tõesti toimusid.
Ka sellised natuke inimlikumalt normaalsemad kokkusattumused kipuvad seal aset leidma. Näiteks üks kord läksin ma üsna väsinuna peale tööd jalgsi poodi. Sinna ma ei jõudnudki, sest tee peale jäid teatud informaatikud, kes kutsusid hoopis viina jooma. Läksimegi siis poistega viina jooma ja kaarte mängima. Järgmine päev läksin jälle poodi. Sama pingi peal olid jälle peaaegu samad inimesed. Õnneks seekord ma siiski jõudsin shoppama.
Karu pood a.k.a. Norde Centrumi HyperRimi on ka üsna huvitav nähtus. Seal on kogu aeg näha näljaseid üliõpilasi. Eriti palju on neid seal kell 22:45, täpselt enne sulgemist. Siis võtavad kõik lõpuks jalad kõhu alt välja ja ronivad poodi jooki (ja sööki ka vahest) ostma. Kui teistes supermarketites võib vahest juhtuda, et noorusliku välimusega üliõpilase käest küsitakse isikut tõendavat dokumenti alkoholi ostmiseks, siis seal ei juhtu seda mitte kunagi.
Alkoholist rääkides...ilma selleta ei oleks Karus üldse nii lõbus. Kurb või mitte kurb, aga tõsiasi see on, et ilma selleta oleks Karu üks masendav koht. Enamik inimesi ei ela seal, nad lihtsalt viibivad seal mõned päevad nädalas. Tavaliselt lähevad üsna paljud sealt esimesel võimalusel minema. Kui nädala lõpp hakkab paistma, hakkavad inimesed lootma, et saaks ometi kiiremini koju. Seepärast ongi Karu nädalavahetusetel üsna rahulik koht. Kõik on ju läinud koju emme juurde sööma. Suurimad peod toimuvad kõik nädala sees ja alustada pole ka esmaspäeval liiga vara.
Põhilised kui mitte ainukesed möllajad meie korteris olime meie ise. Seepärast ma ei kartnudki sinna elama minnes, et äkki on liiga valjud ja pahad naabrid, sest meie olimegi ise need pahad ja valjud naabrid. Üks kord tuli mul isegi vabandada vaiksemale naabrile möllu pärast.
Vabandusi ja seletusi oleks veelgi pidanud olema. Siiski pole keegi eriti midagi seletanud. Kui need voodid sealt 6. korruselt kaduma läksid, toimus see osaliselt meie süü tõttu. Noh, mõned võtsid sellest rohkem osa kui teised, aga eks see meie tuba oli kurja juur.
Ka viimane sündmus, mida kajastas ka TNS, põleng meie korrusel, tundus olevat meie süü, vähemalt kuri silt ukse peal arvas, et jällegi peame meie seletama midagi. Kes teab, kas keegi läks midagi põhjendama... Mind seal ei olnud, samuti nagu teisi Karu põhielanikke. Kohal olid ainult meile suhteliselt võõrad uustulnukad, kellest mõndasid ma sain isegi näha enne kui vahepeal ära läksin.
Peale seda tundsin ma, et Karu on end minu jaoks ammendanud. Viimati sinna sattudes leidsin eest põlenud elektrikapiga tühja pimeda sassis toa. Minu viimased asjad olid mööda tuba laiali veetud. Ma korjasid oma tavaari suurde musta prügikotti, lukustasin ukse ja hiilisin vaikselt minema.
Eksperiment sai läbi. Mitte mingeid kasulikke või uusi teadmisi sellest ei saavutatud ega polnud ka plaanis. Miks ma siis sinna läksin....seda on minult paljud küsinud. Miks? Ma ei tea...ma tõesti ei tea. Ei olnud kodus ju halb, ei läinud vanematega tülli ega midagi. Olen väitnud, et ma läksin sinna proovima ühikaelu...ja see ongi vist kõige õigem vastus. Uudishimu selle vastu, mis võiks juhtuda kui elada samas majas nii paljude huvitavate inimestega, sai minust jagu. Need vastused ma sain ja need olid enam-vähem sellised nagu oodatud. Üldiselt on mul hea meel, et ma seal olin. Ma ei kahetse midagi.
Aga üldiselt kokkuvõtteks...mida selle kohta öelda....eks sellel eksperimendil on ka sellised tagajärgi, millest ma siin ei räägi....aga see mis juhtub Karus, jääb Karu seinte vahele.
Eks ta ole.
Peale kuud aega Karus
Nüüdseks olen ma Karu sügavustes viibinud juba üle kuu aja. Tänaseks päevaks on sündmused võtnud paradoksaalse pöörde. Praktiliselt kõik on lahkunud.
Eile toimusid Hõimu Printsessi ärasaatmise pidustused. Kohal olid Hõimu Pealik, Asjaajaja, Printsess ise, Valge Hõimu Must ja mina. Puudusid Hõimu Shamaan ja Nõid, kes on jälle salapäraselt koos ära kadunud. Me arutlesime teistega võimaluse üle, et neil on koos mingisugune salapärane plaan. Kummalisel kombel oli puudu ka Hõimu Käsitööline, kelle lõbusatest ettevõtmistest tundsime me puudust. See oli siiski igati väärikas üritus.
Ja hommikul oligi ta läinud. Ja nii ma jäin Karusse üksi. Printsess lahkus ja jättis mind vägesid juhatama. Kes oleks võinud arvata, et mulle saab osaks selline au! Kuid samuti on see suur vastutus. Vaatame siis, kas ma saan sellega hakkama...
27.05.2005.
Karus juhtub ikka igasuguseid asju....Eks ta ole....
Ei kahetse midagi
Üksinda Karus
On õhtu. Ma olen Karus. Üksi. Kõik on kadunud. Ka Hõimu Printsess on lahkunud oma troonilt ja haihtunud õhku. Mul on vaba voli teha kõike mida ma tahan. Terve meie koobas on minu päralt. Ma ei osanud oodata, et mul selline võimalus niipea avaneb.
See on üsna omapärane tunne, olla peremees võõras majas. Kuigi tegelikult ei saa öelda, et ma tunneks väga puudust oma kodust. Ma kohanen üsna kiiresti varieeruvate tingimustega.
Teen lõkkeplatsi juures süüa. Korraks on kuulda kuidas keegi kurjast naaberklannist läheduses hiilib. Kuid nad ei ilmu nähtavale. Ohutuse mõttes otsustasin sööma minna koopasse tagasi.
Loodame, et ma saan sellest kogemusest palju uusi huvitavaid uurimisteemasid.
Coz Karu Swallows Souls
Kui ma Karusse läksin, teadsin ma küll millega riskin. Sinna on läinud ka julgemad ja hakkajamad ja on jäljetult sinna kadunud, kuid siiski ma riskisin sama saatusega. Nüüd võtab mu üle võimust õõvastav tunne, et ma hakkan tasapisi kaduma. Karu neelab kõik sinna sattunud hinged.
Ma ei ole saanud võimalust saada ühendust välismaailmaga, kuigi illusioon vabadusest on siiski säilinud. Kõik tundub täiesti korras olevat. Elu käib oma loomulikku rada pidi, ei saa arugi, et toimub midagi õudset ja kummalist. Ma arvan, et see võib olla Hõimu Nõia ja Shamaani ühine salakaval plaan. Tõenäoliselt nad kasutavad oma musta maagiat minu peal. Ma ei ole veel jõudnud neile jälile. Ma loodan, et ma saan aru, mis toimub, enne kui on liiga hilja!
Nad on tagasi
Eelmisel nädalal väljendasin muret Karust kadunud hingede üle. Ma isegi käisin Valge hõimu esindajaid otsimas, et uurida, kuhu on nende rahvas kadunud. Ühe ma isegi leidsin ja me arutlesime eemalolijate saatust. Siiski minagi lahkusin mõneks päevaks, sest uurida kohalikke on raske kui neid ei ole endid kohal.
Ma olen märganud seaduspärasust, et nad kipuvad lahkuma oma pesast nädala lõpu poole. Kas see võib tähendada, et ka neil on teatud nädalane tsükkel?
Siiski nädala alguses ilmusid kõik tagasi. Hõimu Nõid oli küll kahtlases olekus. Näib, nagu ta ei oleks päris täie tervise juures. Mis ohtlikke mustkunsti trikke ta küll ette võttis, et see nii väga tema enesetundele mõjus?
Ma olen täheldanud ka sellist tendentsi, et kohalikud, keda mina ei tunne, kipuvad mind teadma. Kas neil on olemas mingisugune telepaatiline teadete vastuvõtmise võimalus?
